Vaikne kesklinna tänav, maja, mis on paljuski samasugune kui teised selle tänava majad. Selle maja hing on pööning, sinna on kogutud aastatega igasuguseid esemeid. Pööningul on rahulik ja vaikne, see on salapärane koht, kus leidub nii mõndagi....

Ühel ilusal suveõhtul, kui unine päike veel viimast korda piilub pööningu väiksest aknast sisse, satub väike tüdruk isaga pööningule. "Isa, kas ma võin selle endale jätta?", küsib laps, pühkides tolmu suurelt, vanalt kohvrilt. " Muidugi võid, see on minu vanaisa kohver, kui ma väike olin, siis mängisin sellega kogu aeg." "Mis sa teed kohvriga?" küsib ema. "Ma hakkan sinna oma nuku riideid koguma", vastas tüdruk õhinaga." Täpselt nii, nagu suured inimesed teevad. Sa ju lubasid mu nukule uue kleidi, ja mantli, ja mütsi õmmelda ... "

 Siit saab vana kohver , kes aastaid pööningul seisnud, lootust ja seab end valmis uutele seiklustele ...